Perefotograaf Elika Hunt: “Dokumentaalne žanr loob võimaluse näidata oma lastele, milline nende lapsepõlv oli juhendatud ja sätitud hetkede vahel. Olgu see rõõmu või kaose keskel, armastus jääb, isegi siis kui vahel on seda raske märgata.”

Mis on dokumentaalne perefotograafia ja miks see nii oluline on?

Fotograaf avab inimeste elus selle akna, mis võimaldab neil näha iseennast ja nende pere, ühiste hetkede, päris kogemuste ja emotsioonidega. Dokumentaalses perefotograafias jäädvustatakse hetked minimaalse sekkumisega ehk kõige loomulikumal viisil. Fotograaf on justkui vaatleja rollis, ei keskenduta poseerimisele, vaid hetkele, perele ja kodule sellisena nagu see on.

Dokumentaalne perefotograafia tuletab meile meelde, et alati on ruumi armastuseks ja valminud fotod on visuaalseks pärandiks, mis lubavad ajas tagasi rännata. Iga pere on justkui raamat, mis koosneb paljudest peatükkidest ja foto aitab seejuures mõista, kui oluline on iga indiviidi roll selles erilises raamatus. Ta jutustab perekonnaloo, jäädvustades tõelisi ja igapäevaseid hetki.

Elu möödub kiiresti ja on muutumises, see, mida täna iseenesestmõistetavaks peame, on ehk see mida tulevikus väärtustame.

Kõik ei suuda avaldada armastust sõnades, kuid saab ka žestides ning fotograafina on mul võimalus see pildile püüda. See võib olla spontaanne silitus või põsemusi kokkamise vahel – olles oluline ja luues väärtust.

Dokumentaalne žanr loob võimaluse näidata oma lastele, milline nende lapsepõlv oli juhendatud ja sätitud hetkede vahel. Olgu see rõõmu või kaose keskel, armastus jääb, isegi siis kui vahel on seda raske märgata. Lapsevanemad on öelnud, et dokumentaalne perefotograafia on aidanud oma perekonda ja argielu veelgi rohkem hinnata. Leida ilu selles, mis meil on, hetkes, kus oleme – jäädes iseendaks.

Mida Sa ütleksid inimesele, kes muretseb, et kuidas fotosessioon läheb, kas ta pere suudab olla tema ise? Mis siis, kui fotod on piinlikud või haavatavad? Mis siis, kui laps hakkab jonnima?

Toredad ja täitsa õigustatud küsimused!
Ma valetaksin, kui ütleksin, et kõik pered suudavad koheselt olla nemad ise. Ja lohutan, et ei peagi kohe suutma. Esmakohtumisel ma alati ei teagi, kas pere on tema ise või näitleb (itsitab).

“Selles olen ma aga küll kindel, et suudan püüda hetkede vahelt neid hetki, kus nad on enesele teadmata loomulikud ja minu olemasolu sekundiks unustanud.”

Kui peres on veel pisikesi lapsi, siis nemad juba loovad neid loomulikke hetki nii, et vanemad ise aru ei saagi. (naerab) Avatus tulebki koostöös, kui tekib usaldus ja kui tee viib meid kokku rohkem kui ühe korra, siis tekib ka julgus jääda rohkem iseendaks. Mulle meeldib öelda, et võtke mind kui sõpra külas, meeldib kuulda lugusid ja olla hetkeks osa perest. Selles on oma võlu ehk me ei pane detailselt ühtegi plaani paika, vaid pigem kulgeme mõnusalt.

See on pildistamine, kus lapsed, ka kõige vähem kuulekad, käituvad alati hästi, sest neid ei pea noomima ega ütlema, kuidas kaamera ees olla või kus seisma peab. Ja kui ongi nii, et tuleb jonnituju, siis tegelikult see ongi ju kõigest emotsioon, mida meil aegajal igaühel esineb. See on loomulik osa meie elust – erinevad tunded ja meeleolud. Sisimas ju teame kõik, et elu pole ainult täiuslik ja piinlikult korras – meie elu ja kogemused on palju enamat. Elus on nii palju rõõmu ja ilu, aga ka haavatavust, piinlikkust, jonni. Me ei peaks seda varjama, sest alati kuskil seal vahel on ka armastus ja selle püüan ma päris kindlasti pildile.

Kas pere peaks kuidagi eriliselt antud sündmuseks end ette valmistama? Mõtlema mängudele või mõnele tegevusele, mida oleks tore pildistada?

Minu kodulehelt võib leida kontaktvormi, kus ma esitan alustuseks perele paar küsimust. Küsimustele vastamisel saab pere hetkeks mõelda, kes nad perena on ja mis on nende elus hetkel päevakorral. Ma arvan, et vahel oleks hea meil kõigil selle küsimuse peale mõelda. Igal juhul annab see mulle juba mõnusa info alustamaks perega suhte loomist. Edasi räägime juba perega nende päevast, rutiinist või hoopis sündmusest, mida jäädvustame. Ja ega rohkem me ette ei mõtlegi.

Selleks pildistamiseks ei pea pere leidma isegi eraldi aega, sest kõik mida võimalik pildistada on juba osa teie päevast niikuinii. Mind tuleb lihtsalt kohale kutsuda. (naerab). Ei ole vaja  minna soengusse ega meigikunstniku juurde, (kui see just ei ole rutiinne tegevus) – see pole see sessioon. Pere jätkab oma toimetusi ning sellise riietuse ja välimusega nagu nad seda teeks ka fotograafi kohalolekuta. See on hästi teistmoodi ja vabastav kogemus, võimalus jääda iseendaks ja pered täitsa naudivad seda, väga pingevaba. Mind on lausa tänatud selle eest. (naerab)

Lisaks kardetakse, et kas kodu on ikka piisavalt ilus ja valge, segamini või üldse liiga tavaline. Kodu on aga täpselt nii ideaalne, kui ideaalseks pere selle endale mõtleb. Võibki tunduda lihtne, sest paljud igapäevased asjad ja kohad muutuvad elementaarseks ja justkui tavaliseks, aga jäävad siiski eriliseks. Iga ese või nurk kodus kannab endas mälestust või lugu mingil ajahetkel. Ka laste mänguasjad põrandal või piimatilk laual, mis tekkis kui laps omale piima valas.

Kui me koristaks mänguasjad ja väldiks igal hetkel, et piim lapsel lauale ei tilguks, siis oleks see sekkumine ja lugu ei oleks enam ehe.

Mänguasjad põrandal on loovus ja lust, küll aga võime pildistada pere ühist koristuspäeva, mis saab samuti olla väga inspireeriv. Seega kõike on võimalik meie argielus imeliseks fotoseeriaks vormida.

Armastan öelda, et need argised hetked on pere juured, mille najal süsteem üldse toimib. Kui me õpime nägema neid pisikesi, ka kõige tavalisemaid automaatseid hetki, mida tihti justkui ei märkagi… Kui näeme neid hetki albumis, loob ja annab see meie päevadele väga palju juurde – see kasvatab perele tugevad juured, sest selles on nii palju tähendusrikkust. Elu on midagi rohkemat, kui ainult need kõige ideaalsemad pildid Instagrammis.

Ja veel sobiks siin ära mainida ebakindlus meie keha osas.
“Ma ei ole veel ideaalkaalus” – üsna levinud mure näiteks värskele emale.
Teebki kurvaks kui ebakindlalt võime end oma kehas tunda. Ise kohtusin selle tundega peale teise lapse sündi, kui taipasin, et mu keha ei taastugi enam nii kergelt ning lisaks tekkinud diastaas tegi paranemise veelgi keerulisemaks.

Meie keha on kinkinud elu pisikesele hingele, see on imeliselt suur töö.

Armastame ja täname oma keha. Kui me leiame endas selle tänutunde, siis saab keha meiega sõbraks ja algab taastumine ning muutumine. Aeg lendab, lapsed kasvavad, hetked mööduvad. Aeg ei oota ideaalfiguuri. Küll ta tuleb leppimises ja rahus, see muutus tuleb koos sinu sisemise muutumisega. Aga see pisike beebi tänab sind hiljem iga hetke ja pildi eest. Kui me pilti tehes ei hoia oma tähelepanu kehal, siis on ka foto hoopis teise energiaga. See õpetab meile märkama midagi, mis on siin elus olulisem ja tegelikult annab vabadust ning suuremat enesekindlust. Paraku seda viimast ongi vähendanud meie sotsiaalmeedia, sest ikka näidatakse seal seda parimat osa. Küll aga on tore tõdeda, et ka see on muutumises.

Kui pikk on keskmiselt üks dokumentaalne peresessioon?

Fotosessiooni pikkus on kokkuleppeline ja võib olla kaks, kolm või neli tundi, kuid kõige levinum on hetkel kolme tunnine sessioon. See on selline piisavalt pikk aeg, et kõik oluline pildile püüda ning jääb aega ka kohanemiseks.

Alles hiljuti pildistasin ühe pere mahlategu, asjaosalisi oli palju ja nii need kaks tundi märkamatult kadusidki. Ja veel näiteks pere hetked hommikusöögist kuni lõunauneni. Kõik, mis on oluline – hommikusöök, mäng, riietumine, koristus, õues olek, kokkamine, lõunasöök. Nende vahele jääb väga palju erinevaid emotsioone ja hetki, mida ei ole võimalik ette planeerida, aga minu lemmik osa on neid pildile püüda.

Emana oleme ise rollis nii sees, et tihti ei näe end kõrvalt oma kallikestega toimetamas, siis on pildilt end väga mõnus leida. Kui perre sünnib beebi, siis lisaks ilusatele portreedele ei ole vähem tähtsad need kodused hetked beebiga: pepupesu, koristus, nunnutamine, kaisutamine, vannitamine. Need näited on kõik sellised pildistamised, kus ei piisa ühest tunnist, seetõttu olen jätnud ka minimaalseks ajaks vähemalt kaks tundi.

Kuidas olla fotograafina sellisel fotosessioonil märkamatu, kuid siiski kohal?

Ole sõber, nii lihtne see ongi!
Fotograaf ei pea olema hiirvaikselt, dialoog fotograafiga aitab kaasa pere avanemisele ja üksteise tundma õppimisele. Fotograafina tean, millal sammu eemale astun ja tegevust veidi kaugemalt jälgin. Kõik käib väga loomulikult ja samas ka teadlikult. Ma ei sea endale kunagi konkreetseid reegleid, vaid otsin alati igal kohtumisel sellist mõnusat inspireerivat energiat, mis siis vaikselt lahti rullub. Ka mina õpin ja seda läbi iga kohtumise, sest kõik tuleb läbi kogemuse ja sellega kasvab nii teadlikkus kui ka vilumus ning soov ikka edasi ja veel paremini.

Leia rohkem Elika loomingut tema »PROFIILILT« ja »BRONEERI« aeg fotosessiooniks.

Erilised tänusõnad Elika Hunt’ile!

HELK lehelt leiad Eesti hinnatumad fotograafid ja kokku üle 50 erineva valdkonna! 

Soovi korral saada meile tasuta päring– esimesed pakkumised fotograafidelt on Sinu postkastis hiljemalt 48 h pärast!