Maur Mere - algklasside õpetajast maailmaränduriks

Kindlasti olete meie esilehel märganud imelisi loodusfotosid. Oma esimeses blogipostituses on meil teile heameel tutvustada nende fotode värvikat autorit Maur Mere´t.

1) Elukutselt oled Sa tegelikult algklasside õpetaja. Kuidas juhtus, et Sinust on saanud maailmarändur?

Ametlik vastus kõlaks nii: Ma olin õpetaja seitse megaägedat aastat. 5-7 aastat tundub selline loomulik tsükkel olevat ja tundsin, et ma naudin õpetamist üle kõige. Klassiõhtud lõpetatakse ka, kui kõigil veel energia pulbitseb – siis jääb hing enamat ihkama. Unes annan tunde ja pean pikki vestlusi oma õpilastega siiani, seega on teoorial tõepõhi all!

Tegelikult läksin ma 6 aastat tagasi novembris kinno ja üks imeilus tüdruk pühkis mu jalust. Kui ma tagasi püsti sain, oli õues juuni, mul plätud jalas ja suur kott seljas. Kuradi naised :).

2) Mis on olnud kõige pöörasem elamus, millega Sa oled oma rännakute jooksul kokku puutunud?

Esimesena hüppab pähe üks Austraalia matka”rada”, mis kulgeb mööda jõge mäe sees. Kahlasime neljakesi pilkases pimeduses kaelani vees, ainsaks valgusallikaks olnud taskulampidele sirasid igalt poolt vastu punased täpid, mida kalasilmadeks pidasime. Umbes kilomeeter mäe sees oli kaldaäär, kuhu puhkama ronisime. Mõned meetrid eemal silmasime jälle neid punaseid täppe – tegin välguga pilti, et aru saada, mis kala see selline on, kes meid kuival maal piidleb. Kaameraekraanilt vaatas vastu krokodill. Võite ise ka ette kujutada, mis tunne tagasi minna oli – kaelani vees, pilkases pimeduses, punased täpid ümberringi. Vähemalt oli hea soe tagasitee :).

3) Kindlasti oled sattunud mõnda huvitavasse olukorda, mis on meenutamist väärt?

OOOJAAAAA!! Esmaklassilised reisikogemused: Sõitsime Tonga Kuningriigis praamiga kõige odavamas klassis -st. laevalael – Tongatapu saarelt Vava´u-le. Keegi ei teadnud, millal praam väljub ega ka seda, millal sihtpunkti jõuab. Umbes 24 h mahedat tuult ja ookeanilaineid oli igatahes garanteeritud. Kui me end põrandale laotasime, arvas Nicole, et teen nalja, kui küsisin, et kas ta tahab elava või surnud mehe kõrval magada ning pidas kaunistatud kirstu varalahkunud kuningale püstitatud altariks. Öö möödus mõnusalt – lained loksusid, tuul puhus, lapsed oksendasid ja igast suunast sirutusid meie poole erinevas suuruses varbad (üks väike tüdruk soojendas oma jalgu terve öö mu kaenlaaugus, üks karusuurune onu mu jalgevahel). Hommikul, kui peatusime Ha´pai saarel, et kaupa maha laadida, soikus ka tuul ning päike hakkas korralikult kütma – ning natukese aja pärast mõistsime, et ei ole nii, et kellegi tuharad lekivad vahetpidamata. Nicole´i suureks üllatuseks osutus altar siiski kirstuks, millest immitses välja üha tugevamat laibahaisu. Vahtisime ammulisui, kuidas leinalised kirstust laiba võtsid ja ta jäätiste kõrvale sügavkülma lükkasid. Elu on seiklus!

4) Võõrsil olles tehakse olude sunnil erinevaid juhutöid, milline on olnud kõige ootamatum töö, mis on Sulle osaks saanud?

Seljakotiga rändamine ja juhutöödega reisi rahastamine kingib palju kogemusi. Olles terve elu inimestega töötanud, leidsin end ühtäkki maju transportimas, -40° C kiirkülmikus krevette laadimas, laevu remontimas, mingil hetkel sain mingi ime läbi traktoristiks. Kõige huvitavam töönimetus on olnud “Citrus Line Bin Dump Operator”, edu teile selle tähenduse lahti häkkimisel :). Kõige veidram oli ehk ümberehituste tegemine jõusaalis, mida remondi ajaks ei suletud. Suunasime kodanikud kõrvalpeegli ette higistama ja lõhkusime seinad maha. Kaks nädalat järjest. Välikinopingitassija on ka täitsa vahva amet, mida cv-sse lisada. Kõige lahedam töö on mul praegu – olen sotsiaalmeedik ning mu peamiseks tööülesandeks on jäädvustada heli-suusatajate (heli-ski?) emotsioone ja tegusid nii pildis kui videos. Koha nimi on Great Canadian Heli-Skiing, asume mägedes ja külaliste põhitegevuseks on hästi sügavas lumes suusatamine. Esimest korda elus ei taha ma kevadest kuuldagi!

5) Milline on see kõige meeldejäävam ja köitvaim koht, mida Sa näinud oled ja kuhu Sa sooviksid kindlasti veel tulevikus naasta?

Igal kohal on oma võlu, seda tuleb lihtsalt märgata :). On ka muidugi kohti, mille võlu on raske mitte tähele panna – Karijini Rahvuspark Lääne-Austraalias nihutab oma iluga kõik paigast. Ningaloo Riif samas osariigis on mu lemmikkilluke ookeanist – korallid algavad kohe rannast, inimesi on vähe, kalu ja värve palju ning seal saab koos 10 meetriste vaalhaidega ujuda! Uus-Meremaa Lõunasaar on hästi ilus ning vaheldusrikas, lisaks ka kompaktne. Kogu see ilu raskendab edasiliikumist, kuna kogu aeg tuleb teha imetlemispause. Wanaka ümbruse matkad on vast kõige sügavama mulje jätnud. Vietnami Alpid ja Halong Bay ka. Ning nüüd, Kanadas olles – kogu Kootenay regioon BC ja Alberta piirialadel – ma olen täiesti nende mägede lummuses! Siin on oi kui palju tippe, mida vallutada ja radu, mida tallata!

6) Veidi pildistamisest ka. Fotopisik ei ole Sinus alati peitunud, millal Sa selle huvi endas avastasid?

Ma kahtlustan, et see seeme hakkas idanema koolielu jäädvustades. Laste siiras rõõm ja pulbitsev energia on midagi, mis kingib algusest peale ägeda emotsiooniga pilte. Mustamäe Avatud Noortekeskuse (kus mul oli ka õnn veidi töötada) kaamera oli selgelt üle mu võimete pill, vedasin seda igale poole kaasa ja nuputasin – katsetasin. Vabal ajal müttasin õe kaameraga metsas ja püüdsin nt ämblikuvõrke fookusesse saada. Mida aeg edasi, seda rohkem huvi ja artikelid ja raamatuid ja pilte tekkis. Lõpuks sain ka selle ämblikuvõrgu teravaks :). Reisides sain aru, et meil on sigailus planeet – tahan läbi oma fotode seda ilu kõigiga jagada.

7) Milline teema inspireerib Sind fotograafina kõige rohkem ja mis pakub kõige suuremat väljakutset?

Varjud, jooned, peegeldused – nii poeaknal kui järvekaldal. Mingist hetkest muutusid hetke maagia ja valgus pildistamise kõige olulisemateks aspektideks. Kui aastaid pilti otsiva pilguga ringi hulkuda, hakkad paratamatult igas hetkes miskit imetlusväärset märkama. Elu on selle võrra kohe kindlasti ilusam :). Elu ilu inspireeribki kõige rohkem? Mind huvitavad mitmed teemad, nt loodus – matkan palju ja kaamera on alati kaasas / kaamera on olemas ja tuleb matkata; pisitilluke maailm – kõik see salasigrimigri, mis meie silme all aset leiab; inimesed – erilised hetked ja emotsioonid; arhitektuur ja tänavafotograafia.

8) Kas on mõni fotograaf, kelle looming Sind köidab?

Neid on kuhjaga, eriti noored uskumatu potensiaaliga talendid, kellest maailm veel kuuleb! Toon mõned nimed, keda jälgin kõige suurema imetlusega – Chris Burkard, Morgan Maassen, Sten Roosvald, Jaanus Ree, Thomas Shahan ja minu jaoks tippude tipp – Sebastião Salgado.

9) Kui mõtled oma tehtud töödele, siis milline foto on hetkel Sinu lemmik?

Iga pilt on kallis nagu oma laps :). Võibolla hetk, kus Nicole nagu muust maailmast külla tuleb. Hea pildi tunnen ma tavaliselt sellest ära, kui päästikunupule vajututades pealkiri pähe hüppab.

10) Ja lõpetuseks, palun avalda, kus oleks huvilistel võimalik Sinu loominguga tutvuda?

muriversum.tumblr.com ja instagram.com/muriversum/ Tulge külla!