Tanel Kindsigo on fotograafiaga tegelenud üle 15-ne aasta. Taneli looming on suurepäraseks dekoratsiooniks nii koju kui kontorisse.
Kirjelda palun oma fotograafiks saamise teekonda?
Poisikesena vaatasin, kuidas minu isa filmirulli ilmutas, aga ise filmikaamerat veel proovima ei kippunud. Juba vanemana, umbes aastal 2000 sain oma esimeses töökohas kasutada 2-megapikslise sensoriga “digiseebikat”. Pildistasin valimatult kõike, mis tundus huvitav. Samal ajal alustasin omal käel ka pilditöötluse õppimist. Mõne aasta pärast jõudiski järg juba peegelkaamerani. Kehv tehnika takistas arengut ja peegelkaamerale üleminek oli asjade loomulik käik. Varsti järgnes ka täiskaaderkaamera.
Umbes 8 aastat tagasi leidsin, et lisaks heale tehnilisele kvaliteedile ja töötlusoskusele on tegelikult ääretult oluline ka kompositsioon ja pildi sisu. Sellest ajast peale algas mu fotograafikarjääris uus etapp – teadlik ja suunatud enesearendamine. Lugesin mitmeid fotoraamatuid, sadu artikleid ja juhendeid Internetis, loomulikult aitas ka Youtube, hiljem lisandus veel paar workshoppi ja koolitust. Analüüsisin profifotograafide töid ja püüdsin mõista, mis teeb nendest erilise. Eesmärk oli paigas – jõuda ka ise ükskord sinna tippude juurde ja sellel teel püsin tänaseni.
Kuidas on fotograafia Sind inimesena mõjutanud?
Fotograaf peab oskama näha, et leida üles need momendid, mis on erilised. Tihti oskama ka natuke ajas edasi vaadata, et taibata, mis on kohe tulemas.
Lihtsalt olla hetkes ja jälgida on mulle alati meeldinud, aga tänapäeva, kohati liiga kiire elutempo juures on just fotograafia sundinud seda tempot maha võtma, et peatuda, jäädvustada hetke, lihtsalt olla ja jälgida ümbritsevat. Fotograafia sunnib aja maha võtma, õpetab mitte tormama läbi elu.
Ja sellel on kindlasti inimesele oma mõju. Minul aitab see „karussellilt“ maha astuda ja naasta kasvõi ajutiselt oma sisemise mina juurde.
Mis Sind inspireerib ja sütitab kaamerat haarama?
Põhiliselt loodus ja öine valgus. Olen maalt pärit ja loodus on alati südamelähedane olnud. Sütitavad nii imelised maastikuvaated kui ka elusloodus. Öisel valgusel on aga päris eriline lumm.
Juba lapsena vahtisin öist taevast, tundsin kõiki eesti tähtkujusid ja otsisin pimedatel talveõhtutel põhjakaarest virmalisi. Teen seda tänaseni.
Ka suveööd on salapärased ja lausa kutsuvad endasse. Samuti võib mind leida öistelt linnatänavatelt valgust püüdmas. Linnatuledki võivad olla kaunid, tuleb vaid üles leida need erilised hetked ja võttekohad.
Millised 3 sõna kirjeldavad Sinu fotode stiili?
Minu fotodel vist puudub kindel ja äratuntav stiil ning ma pole veendunud, kas vaataja seda üldse vajabki. Püüdlen selle poole, et mu töödes oleks siiski olemas – kvaliteet, emotsioon ja emotsiooni toetavad värvid või kompositsioon. Vahel teen ka mustvalget stiili, see aitab hästi keskenduda olulisele – pildi sisule.
Milline temaatika/ valdkond Sind enam kõnetab?
Ööfoto, maastikufoto, kindlasti ka portreefoto, kuigi ma ise (veel) portreed ei pildista
Kes on Sinu eeskujud?
Eestist: Andrei Reinol, Sven Začek, Remo Savisaar; välismaalt: Sergey Pesterev, Unnur Arnarsdóttir, Ole Salomonsen.
Olen märganud, et isiklikku arengut pärsib keskpäraste fotode vaatamine. Seetõttu on oluline ümbritseda end pigem kvaliteetse pildivooga.
Kas võtad vahel aega, et pildistada iseendale? Kui jah, siis mille pildistamist Sa naudid kõige enam?
Olengi siiani valdavalt iseendale pildistanud, nautinud vabadust teha just sellist pilti, nagu endale meeldib, isegi kui sellest vaataja lemmik ei saa. Kuigi seoses drooni ostuga võib nüüd hakata ka rohkem tellimustöid tulema.
Kõige enam naudin Lapimaa looduse pildistamist. Lapimaa on nagu magnet, mis tõmbab tagasi ikka ja jälle ja nüüdseks olengi seal kas pere või teiste fotograafidega käinud juba oma 10 korda ning lõppu ei paista. Super loodus igal aastaajal, võimsad virmalised, inimtühjad tundrad ja pikad teed, lumised kaljud. Kvaliteetaeg iseendale, kus fotod on justkui boonuseks mitte eesmärk omaette.
Kindlasti on Sul oma loomingust välja tuua ka üks ja see ainuke – lemmik, kas jagaksid seda meiega?
Öeldakse, et kui sa oma vanu pilte vaadates häbi ei tunne, siis pole sul arengut olnud. Minul on isegi natuke piinlik. Seega isegi kui mingil perioodil on lemmik, tekib seda paar aastat hiljem vaadates mõtteid, kuidas siit või sealt oleks saanud veidi paremini teha. Vahel lähen ja teengi samast kohast uue pildi. Ja see tuleb parem!
Kuna olen nüüd mõned kuud olnud ka drooni omanik, on lemmikuteks praegu kõrgemalt tehtud kaadrid. Uus võttenurk köidab, kuigi muidu on see täpselt sama fotograafia koos oma põhitõdedega nagu ikka.
Leia rohkem Taneli loomingut tema »PROFIILILT« !
Täname Sind Tanel oma lugu meiega jagamast!
