Riina Vaikmaa: ” Usun, et iga naine võiks vähemalt kord elus võtta aega lihtsalt iseenesele, lasta ennast poputada, nautida päeva ning tunda ennast kauni, särava ja naiselikuna. Olgu selleks siis buduaari, poolakti, akti või portreeseeria. “
Kirjelda palun oma fotograafiks saamise teekonda?
Paljud asjad minu elus on justkui juhuslikult juhtunud head asjad – nii ka fotograafiks saamine. Olin juba olnud pea kolm aastat kodus emapuhkusel, kui äkki tundsin, et enam ma ei jaksa ja vajan tuulutust. Viimsi Teatajast leidsingi kuulutuse, kus kutsuti fotoringi, Kristjan Rosina juhendamisel. Sel ajal mul küll fotoaparaati ei olnud, aga soov minna oli suur. Niisis laenaski äi oma kaamerat ja et mina end tuulutada saaksin, tulid nad koos ämmaga koolituse õhtutel meile koju beebide und valvama. Mõtlesin, et ahh, käin seal ära ja eks siis vaatab, kas meeldib või mitte, et kas tasub ka endale kaamera osta või mitte. Kuid tekkis hasart ja nii ta ongi läinud. Täna võingi öelda, et oma ametilt olen fotograaf, sest see on amet, mis toob leiva lauale. Olgugi, et diplomit ja medalit hariduse poole pealt ette näidata pole. Nagu kõigis teisteski valdkondades, ei ole paber see, mis garanteeriks sulle, et sa ka hea ja võimekas oleksid.
“Eks pisut on ka annet vaja, kuid enamus teadmisi tuleb siiski praktika käigus! Mida rohkem pildistad, seda paremini oskad!”
Kuidas on fotograafia Sind inimesena mõjutanud?
Ma vaatan maailma ja inimesi teise pilguga. Ma märkan detaile. Ma näen ilu kõigis ja kõiges! Usun, et see on teinud mind paremaks inimeseks. Inimesi pildistades on minu eesmärk luua ennekõike pilt, mis on parim, mis temast tehtud. Et inimene ka ise näeks seda, mida mina näen – ILU.
“See on võimas tunne, kui näen (või loen) inimeste reaktsioone, kui nad oma pilte esimest korda näevad.”
See kehtib rohkem minu buduaariklientide kohta – väga tihti ei julge nad oma arvutis pilte avadagi, sest nad ei usu iseendasse… Aga kui nad lõpuks neid pilte näevad, siis nad on sõna otseses mõttes pahviks löödud. Ja see tunne ongi see, miks ma seda teen! See on võimas tunne! Ma kinkisin/ kinnitasin neile teadmise, et nad on ilusad! Leian, et fotograafi töö ei ole ainult piltide tegemine, kohati tuleb võtta ka psühholoogi roll, seepärast läksingi ennast arendama Holistika Instituuti, et inimesi paremini mõista. Usun, et olen palju avatum ja loomingulisem just tänu oma tööle!
Mis Sind inispireerib ja sütitab kaamerat haarama?
Vahest on mul isegi kahju, et fotograafia on minu töö. Töö, mille eest mulle makstakse. Enam ei teki tunnet, et ohh, läheks metsa ja pildistaks puulehti. Sellest ma ju tegelikult alustasingi, käisin kaamera kaelas metsas ringi ja avastasin looduse imelist maailma läbi kaamerasilma. Nüüd aga naljalt enam niisama kaamerat kätte ei võta, kui keegi mulle selle eest ei maksa. Ja mulle ei meeldi see tunne! Seepärast olengi teadlikult oma koormust vähendanud, et mitte läbi põleda ja et inspiratsiooni jätkuks igaks sessiooniks.
“Minu lemmik sessioonid ongi sellised, kus klient ütleb mulle, et ma võin teha, mida iganes!”
Ja siis, justkui iseenesest, ilma igasuguse ettevalmistuseta tulebki selliseid ideid, mida oma kliendi abiga saan ellu viia. Mul on pidevalt tohutult palju erinevaid ideid peas keerlemas, aga olen liiga laisk, et need ellu viia. Ilmselt pole ükski neist veel see õige, sest muidu oleks ta juba tehtud. Ehk siis kaamera ma haaran vabatahtlikult pigem siis, kui soovin midagi erilist luua.
Millised 3 sõna kirjeldavad Sinu fotode stiili?
Küsisin siinkohal abi oma kolleegilt Nele Tasaselt, kes kirjutas lihtsalt: stiilne, ajatu, puhas. Ma ise lisaksin veel, et värviline.
Milline temaatika/ valdkond Sind enim kõnetab?
Kõige põnevam subjekt minu jaoks on NAINE. 2017 oli 90% minu klientidest buduaarikliendid, kuid olen hakanud tasapisi jälle ka teisi žanre pildistama. Lihtsalt vahelduse mõttes on tore vahel ka mehi ja peresid pildistada. Pulmapildistamistega pean endiselt veel pausi – see on vast kõige raskem žanr üldse fotograafias. Müts maha kõikide pulmafotograafide ees!
“Kui ma kunagi alustasin inimeste pildistamisega unistasin, et minust saab kuulus moefotograaf, kes pildistab ilusaid modelle ilusate riietega ja kelle fotod ilutsevad erinevates maailma moeajakirjades, siis päris nii ei läinud.”
Olen isegi paaril korral saanud võimaluse seda teha, kuid mul on tunne, et moefoto loomise juures on fotograafil kõige väiksem roll. Tellijal on oma nägemus, kaasatud on stilistid ja suur meeskond, sinu töö on vaid nupule vajutada. Loomulikult on siinkohal kindlasti ka erandeid, aga selline tootefoto pildistamise tunne on küll vahest natuke.
Kes on Sinu eeskujud?
Mulle meeldib, kui mind suudetakse üllatada. Või kui mõne fotograafi töid vaadates mõtled et, pagan, miks ma ise selle peale ei ole tulnud või, et mine metsa kui äge idee. Tuntumatest nimedest võin nimetada mõne oma lemmiku, nagu: Jeanloup Sieff, Christian Coigny, Peter Lindbergh ja Annie Leibovitz. Eestis hetkel minu jaoks kuumimad tegijad: Mait Jüriado, Sandra Palm, Remo Savisaar ja Maris Tomba.
Kas võtad vahel aega, et pildistada iseendale?
Viimati võtsin spontaanselt fotokaamera kätte ja pildistasin oma kassi umbes kuu aega tagasi. Ega naljalt seda mitmekilost kolakat kätte ei võta ja niisama klõpsima ei kuku. Selleks on olemas nutitelefon, mis jäädvustab tähtsad hetked kiirelt ja mugavalt. Õnneks on nutitelefonide võimsus juba nii hea, et väga suurt pildikvaliteedi vahet polegi.
Kindlasti on Sul oma loomingust välja tuua ka üks ja see ainuke – lemmik, kas jagaksid seda meiega?
Mul on igal aastal mõni pilt, mille üle uhke olen, pilt, mis mulle endale väga meeldib. Üldjuhul näeb neid pilte minu Facebooki fotolehe päises. Tundub, et viimane päis on seal ilutsenud juba umbestäpselt aasta aega. Ju siis ikka veel meeldib! Meeldib jah!
Leia rohkem Riina loomingut tema »PROFIILILT« ja »BRONEERI« fotosessiooniks aeg juba täna!
Täname Sind Riina oma erilist lugu meiega jagamast!
