Raili Adoson on fotograaf, kelle kirjeldamiseks jääb sõnadest väheks. Mis on tema loomingu ja pilkupüüdvate piltide saladus?
Kirjelda palun oma fotograafiks saamise teekonda?
Ma olen alati olnud väga pildimaailmas kinni. Lapsepõlves vaatasin lõputult karikatuuriraamatuid ja muinasjutte, milles olid just teistmoodi pildid ning kodust lahkudes pakkisin esimesena kaasa pildialbumid.
Minu esimene arvuti oli mahult täis peamiselt inspiratsioonikaustasid, kuhu ma kopeerisin endale huvitavaid ideid. Ajal kui mu esiklaps sündis ja ma inseneritöölt koduseks jäin, saigi see kirg hoogu.
Minu fotohuvi märkas ja fotograafiks hakkamist julgustas ka graafiline disainer ja fotograaf Andres Jalak.
Esimese peegelkaamera ostsin oma lapse asjade müügist, objektiivi laenasin kuniks kogunes ka selle jaoks raha. Alustasin stuudios ja ühtäkki oligi vastutulev suvi mul juba täis broneeritud.
Kuidas on fotograafia Sind inimesena mõjutanud?
Kindlasti on fotograafia mulle õpetanud palju kannatlikkust ning väga erinevate inimestega suhtlemist tasandil, mil nad tunneksid end minuga mugavalt ja turvaliselt. Alati tuleks eelistada oma sisetunnet põhireeglitele ja koondada enda ümber häid inimesi.
Mis Sind inspireerib ja sütitab kaamerat haarama?
Kahtlemata inspireerivad vaated elule ja armastusele. Ma jumaldan filmikunsti ning sealsed võttenurgad vahel kohe tekitavad uusi ideevälgatusi. Mu tütar kord ütles mulle, et tahaks ka kunagi minu moodi olla – näidata inimestele, kui ilusad nad tegelikult on. Tõsi – pole paremat tunnet, kui klientide tänusõnad ja emotsioonid pilte nähes.
Millised 3 sõna kirjeldavad Sinu fotode stiili?
Romantiline, elav, lihtne
Milline temaatika/ valdkond Sind enim kõnetab?
Armastus igas võtmes. Selleta ma ei leia pildile sisu.
Kes on Sinu eeskujud?
Ma otsin alati töödest midagi uut ja huvitavat. Pole jäänud kedagi pikemalt jälgima, fotograafia on pidevalt nii kiires muutumises, et tasub ka ise avatud olla.
Kas võtad vahel aega, et pildistada iseendale?
Mu on auto pagasiruum alati olnud täis triigitud riideid, tekke ja snäkke…lihtsalt igaks juhuks kui märkan vahvat kohta. Tihtilugu hakkavad lapsed murelikult küsima, kui kusagil põlluserval või metsatukas auto kinni pean:” Emme? MIKS sa nüüd kinni pidid, kas peame jälle pildistama minema?” Mõnekümned minutid hiljem aga istuvad autos, lillekimbud käes, naeratused suul ja saamegi edasi sõita. Vahel võtan ette projekte, et realiseerida mõned ideevälgatused, nagu näiteks EV100. Olen õppinud, et mugavustsoonist väljudes ja tasuta projekte tehes on tulemused mulle üllatavalt arendavad ja inspireerivad.
Kindlasti on Sul oma loomingust välja tuua ka üks ja see ainuke – lemmik, kas jagaksid seda meiega? 😊
Ilmselt siis aastatetagune udupõllu pilt. Oli just soe augusti õhtu ja läksime päikeseloojangut vaatama oma lemmikpõllule ning metsast kaja hõikuma/ kuulama. Kui ühtäkki hakkas metsast udu välja voolama. Olime seal kui nõiutud ja laps lihtsalt ahhetas sundimatult. Viis minutit hiljem läks pimedaks ning pildid olidki tehtud. Oleme ka hiljem püüdnud seda tabada, kuid ilmselt kohtasime “sõnajalaõit” :)
Erilised tänusõnad Sulle, hea Raili Adoson.
Intervjuu: Anna, HELK
