Pulmafotograaf Valmar Voolaid

Saaremaa fotograaf Valmar Voolaid on elav tõestus sellest, kuidas meie lapsepõlves kogetud hetked mängivad ka hilisemas elus niivõrd olulist rolli, et õige elukutse leiab meid ise üles.

Kirjelda palun oma fotograafiks saamise teekonda?

Minu teekond sai alguse juba päris noorena. Meenub, kuidas isa tegi perepilte vana FED5 fotoaparaadiga ja negatiive ilmutas koduses vannitoas. Üsna tihti olin ma ninapidi juures vaatamas, kuidas pilte kemikaalides leotati ja fotopaberile justkui võluväel pildid ilmusid. Peale kümne aastast pausi hakkasin tõsisemalt fotograafiaga tegelema alles pärast keskkooli, ajal kui sai Saaremaale tuldud. Kuressaare Ametikooli lõpetanuna tehti mulle tööpakkumine kohalikus fotofirmas ja sealt see kõik alguse saigi, aasta oli siis 2003. Veel paar kolm aastat ja juba hakkasingi fotograafina teenust pakkuma.

Kuidas on fotograafia Sind inimesena mõjutanud?

Algusaegadel olin päris tagasihoidlik, võiksin öelda, et enesekindlusest jäi puudu. Just seda osa on fotograafia minus enim mõjutanud, et ehk nii tagasihoidlik ma enam ei olegi ja enesekindlusega on ka kõik hästi. :)

Lisaks on fotograafia mõjutanud ka seda, kuidas ma olen hakanud valgust nägema ja keskkooli ajal ei kujutanud ma ettegi, et minust võiks kunagi ettevõtja saada.

Mis Sind inspireerib ja sütitab kaamerat haarama?

Eelkõige hea valgus, valguse ja varju kontrast, värvid ja loomulikult kompositsioon. Vahel niisama ringi sõites võib tulla momente, kus löön autol pidurid põhja kuna nägin head kompositsiooni kuskil põllul või metsas.

Millised 3 sõna kirjeldavad Sinu fotode stiili?

Loomulik, emotsionaalne ja eluline :)

Milline temaatika/ valdkond Sind enim kõnetab?

Pulmafotograaf vist jääb elu lõpuni pulmafotograafiks ehk et pulmad kõnetavad enim. Pulmades on alati nii palju positiivseid emotsioone.

Peale pikka pulmapäeva on mõnus tunne, füüsiliselt küll väsinud aga see eest vaimselt positiivse energiaga laetud.

Kes on Sinu eeskujud, keda jälgid sotsiaalmeedias?

Konkreetseid eeskujusid on isegi keeruline välja tuua, aga siiski hoian silma peal paljudel Eestis tegutsevatel pulmafotograafidel. Väga meeldivad näiteks Valdur Rosenvaldi tööd. Välismaalt avastasin paar aastat tagasi Lesja Oskirko, tema tööd on alati mõnus valguse ja varju mäng või siis avara maastikuga, mida ma ka ise üsna tihti praktiseerin.

Kas võtad vahel aega, et pildistada iseendale?

Ikka juhtub! Võiks öelda, et see on lausa vajalik! Lihtsalt lähed, ei mingit eesmärki ja jäädvustad seda, mida loodus pakub.

Kindlasti on Sul oma loomingust välja tuua ka üks ja see ainuke – lemmik, kas jagaksid seda meiega?

Vot see on keeruline! Igal pulmahooajal tekib mõni uus lemmikust lemmikum, aga läbi aegade on ilmselt kõige lemmikum see, kui sai pildistatud Harilaiul (Saaremaa viltune majakas). Kuressaarest Kiipsaare poole sõitu alustades ei olnud lootustki heale ilmale, vihmasele ja tuulisele ilmale lõppu ei paistnud. Küll aga poolel teel hakkas tasapisi horisont selginema.

Majaka alla jõudes ootas meid mõnusamaid loojanguid, mis ma seal kandis eales näinud olen. Taanduvad tumedad vihmapilved valgustatud loojuva päikese poolt, lihtsalt ideaalne kooslus.

Ilmselt olen ma tahtnud pulmafotograafi ameti algusest saadik Harilaiul pulmalistega pilte teha ja et see nii hea valgusega veel õnnestus… Pluss Kiipsaare poolsaar on üldse üks mõnus koht, kus aeg iseendale võtta.