Kirjelda palun oma fotograafiks saamise teekonda?
Ma sündisin ja kasvasin Soomaa piiril talus, mida ümbritseb lihtsalt võrratult maagiline loodus – vaiksed ja rahumeelsed rabad, kõnetavalt eriilmelised metsad, käänuline Navesti jõgi, vana veskipais ja palju väiketalusid.
Alustasin kaameraga loodusesse põgenemist väga varakult, seda esialgu mõttega vanemate silme alt ja töö tegemise eest põgeneda. Varahommikused rattasõidud viisid mind uduste lillede ja ämblikuvõrkude jäädvustamisteni… igatahes kõik ilus nähtus, mis looduses aset leiab.
Üks osa minust märkab kõike enda ümber. Alguses arvasin, et looduse pildistamine on lihtsalt üks tore osa minu elust, aga gümnaasiumi ajal tutvusin ühe andeka laste fotograafiga, kes tänaseks on veelgi kuulsam ja andekam. Niisiis sai minust mõnele projektile assistent. Käisime rabades, metsades ja saarel suure meeskonnaga pildistamas. Meiega liitus isegi välismaalt kohale sõitnud stilist. Ja siis ma nägin, kui uskumatult lahe on kogu see fotograafia maailm. Kuna sel ajal oli mul kodus ka kaks väikest õde, siis käisin neid looduses pildistamas ja üha enam hakkasid mulle kaamera ees just inimesed meeldima. Hetkel ei kujutaks ma ettegi, et pildistaksin ainult loodust, minu jaoks vajab see täidet ja alles siis on pilt ideaalne.
Kuidas on fotograafia Sind inimesena mõjutanud?
Näiteks autoroolis olles on see kindlasti äärmiselt ohtlik, sest ma tõepoolest vaatan pidevalt ringi, jättes seejuures sõitmise tahaplaanile. Aga nali naljaks, kui ma nüüd tõsiselt mõtlen, et kuidas see mind inimesena mõjutab, siis ma arvan, et fotograafia aitab mul igas asjas ilu näha, sõna otseses mõttes, igas pisidetailis. Kui mõnel tütarlapsel on ääretult sassis juuksed või just unest ärganud õel “padjanägu”, kui kohvitass aurab hämaras köögis tumedal tammelaual ja päeva viimane valgus paitab veel tassi siluetti.
Mul ei oleks neid ilusaid hetki, kui ma ei sooviks seda kõike jäädvustada. Küsimus on aga selles, kas ka vaatajad oskavad seda hinnata ja kas see ilu läheb kellelegi hinge?
Mis Sind inispireerib ja sütitab kaamerat haarama?
Mind sütitab lugu. Kõik peab minu jaoks sobima – valgus, emotsioon, kompositsioon. Üha enam üritan pildile püüda rohkem liikuvust, loomulikkust ja minulikult elegantset lohakust. Kes mind natukenegi tunneb, siis teab, et eriti hull olen ma udu järgi. Kui satub olema vaba õhtu ja päikeseloojangul tekib maja taha põllule tihe udu, siis läheme alati udusse jooksma, minul kaamera õlal! Elukaaslane vahel ulub nagu hunt ja see on üsna lõbus, haha, paljajalu loomulikult.
Millised 3 sõna kirjeldavad Sinu fotode stiili?
Tegelikult on alati toredam, kui keegi teine seda minu eest teeb. :) Aga kindlasti on minu põhiteemaks maalähedus ja romantilisus. Kolmandana ei suuda ma otsustada, kas süngus või soojus, sest mõlemad on minu teema.
Milline temaatika/ valdkond Sind enim kõnetab?
Inimesed ja loodus koos. Mida iganes nad teevad – peavad pulmapäeva mistahes viisil, meisterdavad poolikus vanas majas perega õunakooki, teevad sügislehtede vahel kallimaga lõket või korjavad raba ääres pohli.
Mind kõnetab nii palju! Lisaks sellele veel toidud ja see, kui saan nii toidu kui ka looduse kokku tuua. Kokkuvõttes kõnetab mind enim see, mis on veidi teistmoodi, mõnus, ilus, nauditav…
Kes on Sinu eeskujud?
Fotograafidest Carey Nash ja Jonna Jinton. Teistest eluvaldkondadest tahaks välja tuua Elon Muski, Lenardo DiCaprio, Dr. Michael Gregeri, Hugh Laurie ja Paul Stamets’i.
Kas võtad vahel aega, et pildistada iseendale?
Tegelikult on hetkel plaanis üks äärmiselt tähendusrikas ja ilus projekt, mis on nii isiklik, et selle kohta projekt öelda oleks tegelikult isegi vale. Kas see ettevõtmine ka üks päev avalikkuse ette jõuab, jääb veel saladuseks.
Kindlasti on Sul oma loomingust välja tuua ka üks ja see ainuke – lemmik, kas jagaksid seda meiega?
Kahjuks ma ei saagi välja tuua ühte lemmikut pilti või pildistamist, sest minu jaoks kogu see protsess on omamoodi lemmik. Eriti sel aastal, kus ma alustasin Filipiinide, Tai ja Baliga ning praeguseks toimetan Tartu külje all Puurmanis. Neid hetki, detaile, pilte, inimesi ja emotsioone on olnud võrratult palju ja ma olen äärmiselt tänulik, et kõik see on minu kõrvale jäänud läbi tugeva tahtejõu, eesmärgi, enesesse uskumise ja kõige lähedasema toetuse.
Siinkohal siiski üks pilt, mis on Kerlile eriti olululine, kuna pildil on tema armas õde ja taustal süngelt hubane mets:
Leia veelgi enam Kerli loomingut tema »PROFIILILT« ja »BRONEERI« fotosessiooniks aeg juba täna!
Aitäh, armas Kerli, et meiega oma lugu jagasid!
