UrsulaDrake on koos töötavate abikaasade Kudrese ja Laura ühisnimetaja ja varjunimi, mis leiti ühe õhtuse sõnamängu tulemusena. Abikaasad on koos pidanud bändide prooviruumi, vedanud kultuuriportaali ja juhtinud kaaslastega kultuuriklubi. Tänaseks on sõelale jäänud armastatuim valdkond. 

1. Kuidas jõudsite fotograafiani?

Kudres: Analoogfotograafiaga puutusin kokku juba lapsepõlves oma isa kõrvalt, kes oli meie linnakorterisse lausa fotolabori püsti seadnud. Aparaate oli meil küll mitmeid, kuid kogu tehnika Nõukogude Liidu toodang ja mingist hetkest see lihtsalt lõpetas töötamise. Aeg läks edasi ja tasapisi kadus ka kogu fototehnika kodust. Aastaid hiljem, kui juba ise tööga leiba teenisin, tuli huvi tagasi. Siis sai ostetud Canoni peegelkaamera. Nagu enamasti loomulik kulg ette näeb, tekkis ka minul vajadus eksperimenteerida ja selle tulemusena lisandus tarkust ja kogemust.

Laura: Foto jõudis minuni ülikooli esimesel kursusel. Ühikatoa kaaslane lõpetas kunstiõpinguid ja tegi lõputööd mustvalgest fotograafiast. Ostsin oma esimese peegelkaamera temalt – kuna sain poole aasta pealt riigieelarvelisele kohale, siis võis olemasoleva raha ära kulutada. Seejärel sõitsime sõpradega niisama mööda mahajäetud kohti ja pildistasime. Ülikooli lõpus jäi foto soiku. Jätkasin joonistamise ja maalimisega, juhendasin noorteteatrit, töötasin haridusvaldkonnas. Kui Kudresega kohtusime, tuli kaamera sujuvalt tagasi kätte – meie huvid kattusid ja nii hakkasime koos asju katsetama. Peale igat reisi läksime jälle kuskile õppima, sest tundus, et saadud materjal pole piisavalt hea; käisime nii kodu- kui välismaal workshopidel kuni vormi hakkas võtma oma stiil ja tekkima inimesed, kes sellest osa saada tahtsid.

2. Mis on parim osa fotograafiks olemise juures?

Kudres: Fotograafia ja üldse digitaalne kunst annab võimaluse areneda piiramatult ja asukohast sõltumata.

Laura: Ma pigem ütleks, mis on minu silmis fotograafi jaoks parim osa tema töös – see, kui tema juurde tullakse justnimelt tema stiili pärast. Kõige hullem on, kui soovitakse, et kopeeriksid midagi/kedagi, mis ei haaku sinuga kohe kuidagi.

3. Kuidas te kirjeldaksite oma stiili?

Kudres: Butafoorse dokumentalismina. See tähendab, et loome oma maailma ja siis dokumenteerime seal toimuvat.

Laura: Mina ei oska sellele muud nimetust anda kui fine art portree. Aga mis siin ikka pingutada nimede väljamõtlemisega – lõpuks on ikkagi põhiline, et pilt kuidagi mõtlema või vaatama aheldaks.

4. Kas ja kuidas on teie rännakud mõjutanud teie tööd fotograafidena?

Laura: Rännakud mõjutavad paljuski, loomulikult. Oma keskkonnast tuleb väljas käia, et mõte liikuma saada ja iseendasse mitte kinni jääda. Eesti on pisike ja piiratud, selle “seinte” vahele ei tohi takerduda.

Kudres: Ma ei seostaks enda muutumist ainult rännakutega. Reisimine on lihtsalt üks osa elust, mis on tingitud mingist vajadusest. See vajadus ise tekib aga tänu muudele elementidele, mis on paika pandud mingitest mõjutajatest. Iga päev on mingit moodi isemoodi ja pidev enesearendamine viib alati selleni, et tekivad uued mõjutused, mis võivad kõik senise pea peale keerata. Muutuda võib ka ainult imepisike detail, mida alati kohe ei märkagi.

5. Kui te saaksite elada ükskõik millises vabalt valitud kohas siin kaunis maailmas, siis mis koht see oleks?

Kudres: Mina olen selgelt päikeseinimene. Igasugune pikaajaline külm või isegi jahedus on tõsine tujurikkuja. Kõik kohad, mille keskmine temperatuur on üle +15 kraadi, on potensiaalsed minu kohad. Eelistatavalt suurlinnad. Olen aga alati nõus eksperimenteerima ja näiteks Alaskale ürgsesse loodusesse mõneks ajaks kolima.

Laura: Ehkki olen üdini linnahunt ja alati mõelnud elamisest soojas kliimas, võiksin mõnda aega oleskleda hoopis Islandil ja lihtsalt olla vaikuses sealse looduse rüppes. Ma ei tea muidugi, kuidas tuleksin toime veel pimedama talvega. Islandil saad aru, kui väike üks inimene tegelikult on. Kahju ainult, et turistid on selle saare järele püstihullud ja neid on seal tõesti murdu!

6. Kust ammutate ideid ja mis inspireerib teid looma nii imelisi fotosid?

Kudres: Ideed tekivad ikka elust enesest: näed mingit situatsiooni, vaatepilti, midagi häirib või tekitab küsimusi, keegi tänaval näeb lihtsalt just õige välja jne. Mõtteid tekib pidevalt ja inspiratsiooni võib ammutada millest iganes. Iseasi on, kas need ka kohe või üleüldse pildile jõuavad. Kui jõuavadki, siis lõpuks võib esialgsest ideest välja kujuneda hoopis midagi muud. Kes ringi vaatab ja küsimusi esitab, sellel tekivad ka ideed!

Laura: Minagi saan mõtteid vaatamisest. Näen midagi enda jaoks mõjusat ühes kohas, siis teises kohas ja kombineerin nähtu omavahel kokku vastavalt oma nägemusele. Minu eesmärk ei ole jäljendada reaalsust – maailm ongi ju üks suur näitelava. Ja milleks kogu aeg olla kahe jalaga maa peal?

7. Milline on teie lemmik foto, mille olete hiljuti teinud? Kas te kirjeldaksite selle tegemise lugu ja mida see foto teie jaoks tähendab?

Laura: Miniseeria noorujuja Kertuga… Eelmisel kevadel pildistasin Baltimaade meistrivõistlusi ujumises, kus avastasin, et ujumine on päris kunstiline spordiala. Olles vaadanud ja imetlenud fotoseeriaid värvilistes kummimütsides ujujatest, tekkis sügisel tung omaenda ujujapildid teha. Meie hea tuttav, spordikommunikatsiooni guru, viis meid kokku Kertuga. Kuna pildistasime novembris, siis pidime hakkama saama vaid mõne minutiga. Need on ka ühed vähestest piltidest, mille olen ära raaminud. Mina pildistasin digis, Kudres analoogiga. Lihtsus võidab! (Pilt postituse alguses).

Kudres: Tooksin ehk välja Ken ja Arlin Saani portree. Ma ei saa öelda, et see on mu lemmik, mul ei ole lemmikpilti, kuid tunnen, et see on kõige minulikum – mulle meeldib see puhtus: kõik on selge, viimnegi detail nähtaval, kõik saavad aru, mis toimub. Ei midagi üleliigset. (All oleva galerii esimene pilt).

8. Millise fotograafi töö inspireerib teid kõige enam?

Laura: Kui rääkida ikoonidest, siis ehk Prantsusmaal moefotograafina töötanud Sarah Moon ja briti moefotograaf Tim Walker. Tegelikult on mind suuresti kannustanud hoopis filmikunstnikud. Teada-tuntutest näiteks Tim Burton, kelle mõningad filmid/animatsioonid on mulle visuaalselt väga imponeerinud. Mulle meeldivad tema loodud kiitsakad ja lubivalged karakterid, morbiidne, kuid ilus atmosfäär ning kummastavad narratiivid. Välja ei saa jätta ka Wes Andersoni maailmast pärit veidrikke.

Kudres: Mul on raske sellele küsimusele selgelt vastata. Torman nii hirmsa hooga edasi, et see, mis avaldab mulle näiteks muljet täna, on nädalaga läbi proovitud ja selgeks õpitud. Nii vahetuvad mu eeskujud pidevalt.

 

Broneeri endale aeg UrsulaDrake juures siin!