Taivo Aarna: “Ma mäletan päeva kui mind esimest korda kutsuti pildistama üritust ühes kirikus. Vastasin, et ma ei tee mitte kunagi pilte inimestest! Nüüd kaheksa aastat hiljem pildistan ma inimesi üle maailma ja ma ei ole kaugeltki lõpetamas…”

 

1. Oled tänaseks fotograafina töötanud juba viis aastat, kust Sinu fotopisik alguse sai?

Pildistamine on mulle justkui aegamööda külge kasvanud. Ema digikaameraga hakkasin mängima umbes 11-aastaselt ja sealt edasi see huvi kasvas. Klõpsutasin võimalusel pilte ka sõbra peegelkaameraga, mida pidasin selle suuruse tõttu “proffi” kaameraks. Minu huvi fotograafia vastu süvenes tänu sõpradele ja perele, kes mind kiitsid ja tunnustasid. Ise oma pilte ma niivõrd hinnata ei osanudki, kuid teistele näis meeldivat.

2. Oled elanud Kanaari saartel ja töötanud Tenerifel hotelli fotograafina, kuidas Sa sinna sattusid ja milles üldse hotelli fotograafi töö seisneb? Kas võõrsil olles on keeruline või pigem lihtne leida endale tööd fotograafina?

Kaks minu sõpra otsustasid kolida Tenerifele. Kuna sel ajal minu elus midagi märkimisväärset ei toimunud, siis esitasin endale väljakutse. Otsustasin minna sõpradega Tenerifele kaasa ning hakata tegelema fotograafiaga. Kohapeal aga mõistsin, et võõrsil nullist kontaktide ja klientide leidmine nii lihtne ei olegi. Esmalt saatsin kirju kõigile fotondusega tegelevatele ettevõtetele, kuid vastuseid väga ei laekunud. Olin tegelikult juba alla andmas ja et finansiliselt toime tulla valmis otsima mõnda teist tööd. Külastasin hotelle, et uurida, milliseid võimalusi seal täpselt pakutakse. Olles ühel õhtul end viie tärni hotelli vääriliselt riidesse sättinud, läksingi uude hotelli, kus jäi mulle silma tüdruk, kes pildistas aias ühte paarikest. Hiljem jagas tütarlaps minuga kontaktandmeid, kelle jaoks ta töötas ja peale CV saatmist ning kahte nädalat ootamist olid nad valmis mind töö jaoks välja koolitama. Selleks pidin lendama nädalaks Lanzarotele, kus omandasin ja õppisin palju. Näiteks oskasin luua uusi kontakte klientidega ja suutsin 10 minutiga teha kiirfotosessiooni, olgu see siis paarist või perest, rääkimata tehtud piltide müümisest või võimekusest teha vähemalt 30 fotosessiooni päevas.

3. Kindlasti oli elu Tenerifel hotelli fotograafina ettearvamatu, milliseid põnevaid seiku seal ette tuli, mida oleksid nõus ka meiega jagama?

Pärast koolitust saadeti mind tagasi Tenerifele, kus asusin tööle nelja tärni hotellis. Olin juhusetahtel kõige rahvarohkemas hotellis ja seal juba klientidest ning tööst puudust ei tulnud. Töötasin kella 9.00 – 21.00, ühe vaba päevaga nädalas. Töö oli intensiivne ja inimesi, kellega kohtusin, palju. Tänu sellele ajale oli põnevaid seike rohkelt ja siin mõned üksikud hetked:

  • Näiteks oli seal perekond, kes photobombis ilma minu teadmata ühe paari fotosessiooni. Hiljem ostsid nad võõra paari pildid üles (kus nad tagataustal nägusid tegid), olles ise seejuures enda üle väga uhked.
  • Ühe pere fotosessioonil olin ma nii tööhoos, et ei pannud tähelegi, kui peretütar oma kehva enesetunde tulemusel palmi all lausa oksendas. Loomulikult neid pilte kliendid osta ei soovind…
  • Kord olin päeval basseini ääres pilte tegemas. Kõndisin parajasti ringi, kui järsku tundsin selja tagant tugevat tõuget. Hiljem selgus, et laps, keda ma enne olin naljaga ja tema vanema soovil vette visanud, tegi mulle nüüd tagasi. ÕNNEKS, olin ma just enne seda momenti asetanud kaamera lamamistoolile, nii et kui kõigi ees vette kukkusin suutsin selle säästa.

4. Kas oli ka juhuseid, kus hotelli külastajad soovisid eraldiseisvaid fotosessioone?

Minu töö oli üles ehitatud nii, et päeval kogusin peamiselt uusi kontakte. Vajadusel tegin muidugi hotelliaia aladel ja basseinide ääres ka mini sessioone, kuid suuremaid ja eraldsiseisvaid fotosessioone said kliendid broneerida pigem õhtuks.

5. Mida Tenerifel oldud aeg kõige enam õpetas ja milline kogemus Sind siiani inspireerib?

See aeg Tenerifel õpetas mulle palju. Esiteks, kuidas hinnata oma aega ja väärtustada oma tehtud tööd. Kuidas fotograafina üldse oma tööd müüa. Õppisin, et fotograafina teen ma äri, selleks et mitte miinustesse jääda, ei saa teha hinnaga järeleandmisi inimestele, kes seda tööd ei hinda. See, kuidas mind õpetati oma tööd müüma on tegelikult mind inspireerinud seda sama õpetust endaga kaasas kandma.

6. Milline on olnud Sinu kõige ekstreemsem pildistamise kogemus?

Kindlasti oli see minu esimene pulma pildistamine USA-s, kus külaliste arv oli umbes 400 ja 500 vahel. Pruudil oli 15 pruutneitsit, peigmehel 15 peiupoissi. Olin sellega arvestanud ja võtsin pildistamise vastu teades, et tuleb raske päev. Millega ma aga ei arvestanud, oli orkaan Patricia, mis päev enne pulma Mehhikot tabas. Orkaani vihmahood jõudsid Texasesse (pulma toimumise kohta) päev hiljem. Orkaan Patricia ajal purustati rekord: kõige tugevam tuul läänepoolkeral. Ma ei olnud kunagi oma elus näinud nii palju vihma. Autost kirikusse joostes olin ma läbimärg. Kõigest hoolimata sain selle päeva jäädvustatud ja usun, et olen tänu sellele kogemusele tugevam inimene.

7. Milline teematika Sind fotograafina eelkõige liigutab ja mis pakub kõige enam väljakutset?

Kõige enam meeldib mulle pildistada paare. Kas siis kihlusfotod, aastapäeva tähistamine või lihtsalt paarid, kes soovivad endast meeleolukaid ja ennast peegeldavaid pilte. Kõige enam pakub väljakutset pildid lemmikloomadega. Kuidas teha koerale selgeks, et nüüd me seisame siin paigal ja vaatame kaamera poole? Seda, ei ole ma siiani ära õppinud.

8. Kas Sul on ka eeskujusid, kelle käekiri ja looming Sind köidab?

IGA fotograaf, kes näeb vaeva ja oma loomingut jagab, kõik nad on eeskujuks! Kui nimedest rääkida, siis isiklikult köidavad mind Ben Sasso ja Nadia Meli loomingud.

9. Kui mõtled oma seni tehtud töödele, siis milline on Sinu lemmik foto?

Alati on raske seda ühte ja lemmikut leida, kuna igakord kui oma fotosid jagan, panen välja oma lemmikud. Nendest veel lemmikumat leida – vot see on väljakutse. Üks lemmikumaid on tehtud Texases, Big Bend rahvuspargis, hommikul kella kuue paiku (esimene pilt postituse alguses).